Eesti
English Polski
Saatkond » Saatkonna ajalugu »

Saatkonna ajalugu

08.05.2001

Sõjalisest missioonist saatkonnaks

Eesti Ajutine Valitsus otsustas rajada Poolasse iseseisva esinduse 28. oktoobril 1919. 33 aastane polkovnik Jaan Junkur asus Varssavi poole teele 3. detsembril 1919 oma kodukoha kaudu ning jõudis enne Eesti piiridest lahkumist veel abielluda ja noore naisegi Varssavisse viia.

Paraku ei soosinud sündmuste areng südamlikumate suhete kujunemist Eesti ja Poola vahel. Poola ja N. Venemaa vahekord jäi pinevaks, aprillis 1920 jõuti otsese sõjategevuseni. Seevastu Eesti sõlmis enamlastega vaherahu ning 2. veebruaril 1920 rahulepingu. Võimalik, et Tartu rahulepingu läbirääkimised ja allakirjutamine lõhkus 1920. aasta kevadel tekkida võinud Balti riikide sõjalise ühisrinde Poolaga. Siiski jäi Eesti ja Poola vahekord alati korrektseks. Tänu geograafilisele asendile polnud Eestil ja Poolal piiritülisid, mis varjutasid Poola suhteid mõnede teiste naabritega ning ka Balti riikidega.

Poola tunnustas de facto Eestit juba oktoobris 1919, mil algasid Balti riikide ja Poola omavahelised konverentsid välis- ja kaitsepoliitika koordineerimiseks. Taolised mitmepoolsed kohtumised jätkusid aktiivselt 1923-24. aastani. Poola de jure tunnustus anti Eestile pärast Entente'i riikide vastavat otsust 26. jaanuaril 1921, kuigi kuupäevaks oli märgitud juba 31.detsember 1920.

Keeruliste aegade tõttu saadeti Poolasse ohvitser, kelle volitused jäid küllaltki ebamääraseks. Tallinnas ja mitteametlikus kirjavahetuses räägiti Jaan Junkurist juba kui Eesti saadikust ning loodavast esindusest kui saatkonnast. Junkuri ja tema paari abilise põhiülesanneteks kujunesid ühenduse pidamine kahe riigi sõjavägede, kindralstaapide vahel, aga veel rohkem eestlastest sõjavangide kojuaitamine ning nende huvide kaitse. Sõjavangide näol oli tegemist peamiselt Saksa ja Austria aladelt vangilaagritest põgenenud või ka Poola territooriumil vangilaagrites viibinud meestega.

Suurt tähelepanu nõudsid Eesti ja Poola ohvitserkondade tihenevad kontaktid. Teiselt poolt jäid aga sõjaväelised küsimused J. Junkuril üha teisejärgulisemaks, sest edaspidi allus ta välisministeeriumile. Juba 1920. kevadel kurtis Eesti sõjaminister, et kuna sõjaväeliste esinduste töötajate arvu on uues eelarves kärbitud, siis edaspidi esindajatel Leedus ning Poolas ei saa enam olema võimalust ühtlasi ka konsulaadi ja diplomaatilise esindaja kohuseid täita. Selleks polnud ka enam vajadust. 9. novembril 1921 saadeti Eesti välisministeeriumi poolt Poola korraldus muuta senine Eesti sõjaväeline esitus Varssavis saatkonnaks.

De jure tunnustuse järel vajati juba üleminekut kõrgemale tasandile. Varssavisse otsustati nüüd saata täievoliline saadik. Esialgu jäi teda asendama J. Junkur, aga juba kui saatkonna sekretär ja ühtlasi sõjaväeatašee (formaalselt alates juunist 1921). Saatkonna lõplikku asutamist käis 1921. aasta kevadel Varssavis ette valmistamas 1920. aasta lõpul Riiga saadikuks nimetatud Aleksander Hellat, hilisem välisminister ja Riigikohtunik. Temast saigi 1921. aasta suvel esialgu peakonsul ning seejärel, jaanuaris 1922, erakorraline saadik Poolas.

A.Hellat oli samal ajal akrediteeritud Eesti esindajaks mujalgi. 1921 septembris käis ta isegi Türgis. Tegemist oli eduka missiooniga, tal õnnestus organiseerida kümnete eesti sõjapõgenike kodumaale saatmine. Türgi reisi tulemusel kujunes traditsioon, et ka Eesti suhted Türgiga koondusid Varssavi saatkonna alla.

Saatkonna asutamise ja erakorralise saadiku ametisse määramisega lootis tollane Eesti välisminister Ants Piip teha kõik temast oleneva, et juba paar aastat üritatud Balti ühisrinne lõpuks realiseeruks. Saadik Aleksander Hellatile kaasa antud instruktsioonis rõhutas ta peaülesandena vajadust saavutada mingisugunegi leping Balti riikide vahel, olgu see siis poliitiline või, veel parem, kaitseleping. Välisminister pidas eeskätt silmas Varssavisse 1922. aasta kevadel kokku kutsutavat järjekordset Balti riikide konverentsi.

Varssavi konverents märtsis 1922 jäi Eesti-Poola suhete kulminatsiooniks 1920. aastatel. Sellel konverentsil allakirjutatud nn. poliitiline leping kahjuks ei jõustunud. Ühtlasi tähendas see tagasitõmbumist Eesti-Poola ametlikes suhetes ning Varssavi saatkonna tähtsuse langust.
A. Hellat nimetati 1922. aasta jooksul veel erakorraliseks saadikuks Ungaris, Rumeenias ja isegi Kreekas, kuid kutsuti juba novembris tagasi koju välisministri toolile. Tema lahkumise järel jätkas asjurina J. Junkur.

1923. aasta pinevad sündmused Saksamaal ja eriti Prantsuse-Saksa vastuolude teravnemine ning Ruhri kriis lõid eeldused soojemate suhete kujunemiseks Poola ja Balti riikide vahel. Varssavis mõisteti, et Balti riikide püsimine aitab tugevdada ka Poola iseseisvust. Kuna samal ajal tunnistasid Entente'i riigid lõplikult Poola riigipiire (Vilniuse ümbrus), siis oli Varssavi valmis stabiilsemateks vahekordadeks kõigi oma naabritega. Eesti tollane välisminister Friedrich Akel leidis, et tema kolleeg, Poola välisminister alustas 1923. aastal Balti poliitikat väga külmalt, kuid lõpetas õige kuumalt.
Eesti saatkonnale Poolas tähendas see aasta samuti muutusi. Juba mais 1923 saadeti sinna uus asjur Oskar Öpik, kes aga ei püsinud Varssavis kaua. Uus Eesti esindaja Johan Leppik saabus Varssavisse 25. oktoobril 1923. Tema oli senini olnud Pariisi saatkonna kauaaegseks sekretäriks ja nõunikuks. Seega oli ta ära teeninud mingi iseseisvama ametikoha ja selleks kujunes Poola. Täievoliliseks ja erakorraliseks saadikuks ei saadud teda kohe teha, seda ilmselt poliitilistel põhjustel. Peamiseks takistuseks oli ikka veel kestev pinevus Poola ja Leedu suhetes. Ka Kaunasesse nimetas Eesti samal ajal ametisse vaid uue asjuri. Olukord muutus alles järgmise aasta suvel-sügisel, mil Tallinnas otsustati saata mõlemasse riiki täievolilised saadikud.
Uued inimesed Eesti saatkonnas, aga veel enam relvastatud riigipöörde katse 1. detsembril 1924. aastal Tallinnas ning kuulujutud võimalikust Moskva ja Berliini koostööst Poola ning Balti riikide arvel lõid aluse Eesti ja Poola suhete tihenemisele 1925. aastal. Järgnesid mitmed väga kõrgel tasemel külaskäigud mõlemalt poolt. Vastastikuse huvi kasvu soodustasid teatud määral ka Locarno lepingu sünd, mis näis jätvat Poolat ja Balti riike Euroopas alanud stabiliseerumisest ja pingelõdvendusest mõnevõrra kõrvale. Eesti-Poola suhete soojenemisele aitasid ilmselt kaasa ka Lääneriikide de jure tunnustused N. Liidule ja viimase ning Balti riikide vahel alanud mittekalleletungilepingute läbirääkimised.

Hoolimata pikaajalistest läbirääkimistest kaubalepingu sõlmimiseks ja selle allakirjutamisest 1927. aastal ei järgnenud aga erilist elavnemist Eesti-Poola kaubavahetuses. Samuti jäi bilanss Eestile alati negatiivseks. Näiteks veeti Poolast 1926. aastal Eestisse ligi 25 korda enam kaupu, kui Eesti suutis sinna eksportida. Kaasa ei aidanud majanduslike suhete kasvule ka kaubandusatašee ametisse võtmine Varssavi saatkonnas - Hugo Spiegel. Tema roll jäi paraku vaid nominaalseks, sest ametlikku diplomaatilise korpuse nimekirja kaubandusatašeed ei kantud.

Keeruliseks ja aeganõudvaks osutus Eesti esindusele majaostu küsimus. A. Hellati poolt 1922. aasta kevadel tehtud algatus, et saatkond saaks Varssavis endale maja, jõudis küll Eesti valitsuse istungite päevakorda, kuid ilma positiivsete tagajärgedeta. 1925. aasta sügisel tõstatas sama küsimuse ka J. Leppik. Saatkonna käsutada oli sellal 7-toaline üürikorter. Probleem jäigi päevakorda üsna pikaks ajaks. Alles 1938.aastal leiti võimalusi soetamaks uus korralik korter kantselei jaoks aadressil Mokotowska 61 ja esindusotstarbeks jäid ruumid Aleja Ujazdowska 17. Saatuse iroonia: suurepärased esindusruumid said valmis vähem kui aasta enne Eesti saatkonna ja kogu Poola Vabariigi likvideerimist, 1939. aasta sügisel.

Pärast J. Leppiku lahkumist oli Eestil millegipärast väga raske leida Varssavisse oma ametiga rahul olevat saadikut, kuigi Varssavis hinnati suhteid Eestiga vajalikeks ja seepärast võeti Tallinnast tulnud esindajaid ning ametlikke külalisi alati hästi vastu.
Tulevase uue Varssavi saadiku, Otto Strandmani nimi jooksis teiste kandidaatide seas Eesti lehtedest läbi juba märtsis 1920. aastal. Muuhulgas ilmus vastav valitsuse otsus isegi Riigi Teatajas. Siis jäi asi pooleli, seitse aastat hiljem tuli aga kunagine lubadus või otsus lunastada. 1927. aasta mais sõitiski O.Strandman Varssavisse. Juulis järgnes nimetamine Tšehhoslovakkiasse ja oktoobris Rumeeniasse. Tema organiseerida ja kanda jäi loomulikult ka Eesti ja Poola vabariigi 10. aastapäeva tähistamine 1928. aastal. See tähendas eeskätt kõrgel tasemel vastastikuseid külaskäike. Novembris 1928 käis Varssavis koguni eridelegatsioon eesotsas kindralite Johan Laidoneri ja Paul Lillega.

O.Strandman loobus saadikukohast Eesti välisministeeriumile pisut ootamatult juunis 1929. Nimelt lahkus O.Strandman Varssavist, Prahast ja Bukarestist omal soovil. Tegelikult polnud seekord põhjuseks mitte niivõrd vilets tervis, kuivõrd hoopis riigivanema tool ehk siis valitsusjuhi koha andnud poliitilise partei - Tööerakonna soov. 9. juulil 1929. asuski Eestis ametisse O.Strandmani juhitud valitsus. Varssavisse jäi asjuriks Konstantin Schmidt.

Uus riigivanem ei unustanud teda saadiku kohal sõbralikult vastu võtnud riiki. Poolast sai esimene välisriigiks, mida ta otsustas uues ametis külastada. Varssavi saadiku tool õnnestus täita vahetult enne O.Strandmani visiiti riigivanemana Varssavisse. Sinna nõustus minema Karl Tofer. Tegelikult nimetati ta Varssavisse lisaks juba senistele erakorralise saadiku ülesannetele Roomas ja Budapestis. Paraku hakkas tema akrediteerimise protseduur venima. Agrément'i puudumine ajas Eesti välisministeeriumi jaanuaris 1930. ärevusse. Tundus, et riigivanem peabki Varssavit külastama, olles ise seal formaalselt veel saadikuks. Lõpuks saabus siiski volikirja originaal ja K.Tofer võis oma eelkäija tagasikutsumise kirja üle anda. Seega läks riigivanem O.Strandman Varssavisse külla ainult kuu aega pärast seda, kui ta sealt saadikuna ära kutsuti.

Poolasse pisut ootamatult sattunud K. Tofer kutsuti oma teisest ametikohast Roomast tagasi alles veebruaris 1931. Hoopis kiirem oli Budapestiga, sest kuna temast sai ühtlasi Eesti saadik Rumeenias ja Tšehhoslovakkias, siis tundus sama ametikoht Ungaris välistatud. Paraku polnud ka K.Toferi aeg Varssavis pikem kui tema eelkäijal. Juba 1932. aastal lahkus ta Tallinna välisministeeriumi käsutusse ja jätkas seal peatselt ministri abina.

Pariisist lahkunud Karl R. Pusta jõudis Varssavisse 4. oktoobril 1932, aga juba 1934. aastal nõuti ka seda saadikut sisepoliitilistel põhjustel tagasi Tallinna. Järgnes uus, enam kui pooleaastane paus Varssavis, mida taas täitis Konstantin Schmidt asjurina.

Uus saadik Varssavis Johan (Hans-Johan-Ernst) Markus esindas Eesti välisteenistuses meest, kellel õnnestus II sekretärina ministeeriumis alustades jõuda erakorralise saadiku tiitlini. Otsustavaks sai 1925.-1926.a., mil ta koos kindral J. Laidoneriga käis Mosuli küsimust lahendamas. Sellele järgnes nõuniku amet Berliinis ja Londonis ning siis juba iseseisev saadikukoht Varssavis. Ilmselt oli Markuse eduka karjääri taga hiljemgi J. Laidoneri toetus. Üks tema kolleegidest O. Öpik meenutab Markust kui meest, kellele olid Eesti palgad ja olud kitsad. Samas hindas samuti Eesti välisteenistusega seotud olnud proua Emilie Siemenson kõrgelt tema keelteoskust ja head välimust, millega J. Markus kõiki võlus.
Oma volikirja J. Pilsudskile andis uus saadik üle 18. jaanuaril 1935 ning tema sõnul oli president sõbralik ja lahke. Rahvusvaheline olukord, milles J.Markus Varssavis alustas, polnud aga sugugi nii sõbralik. Kogu Ida-Euroopa ja ka Eesti seisid probleemi ees, kuidas suhtuda kavatsetavasse kollektiivse julgeoleku lepingusse ehk Ida-pakti ilma Poola ja Saksamaa osavõtuta. Kui Eesti oleks nõustunud osalema, oleks see kaasa toonud teatud lõhe ja võimalik, et probleemid suhetes Poolaga ning vahekordade halvenemise Saksamaaga. Tõenäoliselt ka Leedu positsioonide tugevnemise juba loodud Balti Entente'is.
Ida-paktis osalemisest keeldumine tähendanuks aga vahekordade halvenemist N. Liidu ja Prantsusmaaga ning ühtlasi raskusi Balti Entente'i sees. Kollektiivse julgeoleku pakti ideest ei saanud paraku asja ja Eesti ei pidanudki dilemmat lahendama. Ida-pakti asemel sõlmiti vaid Prantsuse, N. Liidu ja Tšehhoslovakkia omavahelised abistamislepingud.

Varssavis tegutsenud Eesti saadiku J.Markuse arvele on kirjutatud muu hulgas asjaolu, et ligi 20 aastat kestnud Leedu ja Poola konflikt lahendati märtsis 1938 just nimelt Tallinnas. Maimitud O.Öpiku andmetel olnud J.Markusel erakordselt head sidemed Poola seltskonnas, mistõttu teda informeeritud märksa varem kui teisi Varssavis asunud diplomaate.

Tänapäeval võime kahelda, kuivõrd olid selles loos olulised Eesti saadiku isiklikud omadused või sidemed. Poola otsus lahendada ammune tüli just Eesti vahendusel tulenes hoopis muudest kaalutlustest. Pealegi ei teatanud Poola võimud mõnedel andmetel asjast Eesti saadikule, vaid J.Markus ise tundis selle vastu aktiivset huvi ja seetõttu sattus tüli vahendamine juhuslikult Tallinna kätte. Suhted Poola välisministeeriumi ja teiste mõjukate ringkondadega võisid tal aga tõesti head olla. J. Markus püsis Varssavis kauem kõigist seal saadikuks olnud meestest. 1939. aasta septembris taganes J.Markus Varssavist koos Poola valitsusega Rumeeniasse ning Eesti esindus jäi nõuniku ja uue noore ametniku hoole alla.

1936. aastast kuni 1939. aasta suveni Varssavis I sekretäri ametikohal, kuigi nõuniku tiitliga, töötanud August Koernil õnnestus samuti vahetult II maailmasõja eel Varssavist lahkuda. Ta jõudis õnnelikult Kopenhaagenisse ja jäi sinna kuni sõja lõpuni. Varssavisse augustis 1939 tagasi saadetud Konstantin Schmidt (uue perekonnanimega -Talven) ei tohtinud välisministeeriumist tulnud korralduse järgi linnast lahkuda. Seepärast aitas ta oma abikaasal ning paljudel teistel eestlastel Poolast lahkuda, kuid ise elas vapralt üle nii sakslaste pommitamised kui Varssavi okupeerimise. Tema tegevus äratas heakskiitvat tähelepanu teistegi riikide diplomaatide hulgas. President Konstantin Päts annetas talle Varssavis läbielatu eest Eesti kõrge aumärgi - Teeneteristi. Alles 1940. aasta kevadel õnnestus K.Talvenil Tallinna tagasi pöörduda, tuues endaga kaasa ka Varssavi saatkonna varad.


Eero Medijainen

TopBack

© Eesti Suursaatkond Varssavis Karwińska 1, 02 - 639 Varssavi, Poola tel. (48 22) 88 11 810, e-mail: embassy@estemb.pl